Aegajalt on minult küsitud, et mis mulle Ashtanga jooga juures meeldib.
Kuna see armumine sellesse praktikass juhtus nii momentaalselt esimese kogemuse käigus, siis ei ole ma osanud sellele väga hästi vastata. Kuna hiljuti taas oodati minult vastust, et mis paneb mind ikka ja jälle oma joogamatti lahti rullima, siis olen nüüd sellele rohkem mõelnud ning jõudnud välja sellise vastuseni.
Iga kord, kui astun joogamatile, siis on tunne nagu astuksin võluvaibale.
Mitte selles mõttes võluvaip, et ma kogeksin või kujutaksin ette, et ma lähen sellega lendu. Vaid kus iganes keskkonnas ma selle lahti rullin ja sellele astun, siis viib see mind teatud rahu seisundisse, kus tean, et see on nüüd aeg minule endale.
Ma ei praktiseeri Ashtanga joogat esmalt füüsilise keha pärast, et olla paindlik ja tugev.
Jah kõik joogapoosid on väga toredad ja lõbus on neid sooritada. Samuti on väga mõnus kogeda ka seda, et kui hommikul astud matile, aga tunned kehas ülimat kangust ning kõik need poosid, mis alguses tunduvad ilmselgelt võimatud, muutuvad keha soojenedes ühtäkki võimalikuks. Sellest kõigest hoolimata, on see meditatsioon, Ujjayi hingamine ning spirituaalne pool, mis mind dünaamilise Ashtanga praktika juures enim paelub.
Foto: Lili Koch